siteground10 logo alt siteground10 header image alt
Home
Music
Radio, LaksFM
DJ Mixes
Mailinglist
Contact Us
For press
Upcoming events
Subscribe to events calendar

Designed by:
SiteGround web hosting Joomla Templates
 
Between Times review (EST, Postimees, record of the week)

Nädala plaat: Mahe-elektropoppi Tallinnast

20.01.2007 00:01
Margus Haav, Postimees

See oli ilmselt ülev hetk, kui inimene avastas paradoksaalse tõe selle kohta, et humanistlikke emotsioone saab masinate abil suurepäraselt edasi anda.

Selle ajaloolise hetke kuma paitab kenasti Egobomberi nime all esinevat tallinlast Jaanus Puttingit ja tema igati elektrotehnilist, ent samas meeldivalt inimlikku debüütalbumit «Between Times». Väga keeruline on intellektuaal-tehnilisest popmuusikast kõnelda Kraftwerki mainimata. Selle minimalistliku avangardpopi teerajajate vaieldamatult olulisima kollektiivi üks liige Florian Schneider on alati väitnud, et mõnikord võib ka helisid maitsta ning et aistinguid on märksa enam kui neid, mida võetakse vastu kõrvadega. Kuigi Egobomber on üldiselt sünteeshelidekeskne ning kõrva järgi otsustades vähemalt olmehäälte sämpleid ei kasuta, järgib ta ometi seda filosoofiat.

Elektrilainete ookeani hääli taustal kasutav emotsionaalne avalugu «Long Way Home», magamistoa ja kosmose sümbioosi meenutav «Once In A Thousand Years», Detroiti technoga flirtiv «Baby Prozac», minimalistlikult perfektne ja sugereeriv «Suncruiser X» ja plaati lõpetav, kõige abstraktsem «In Aeternum 2002». Need on vaid mõned palad, mida esile tõsta.

Mingis osas lõikub Egobomberi muusika mõningal määral Jean-Michel Jarre kõrvasõbralikult unistava loominguga. Samalaadseid analoogsüntesaatoritega esile manatud kosmilisi helisid kasutasid 80ndate algul vene multifilmiheliloojad. Mainimata ei saa jätta möödunud kümnendil alustanud intelligentse tantsumuusika kollektiive, mis lisasid emotsionaalsetele ambientlikele unenäohelidele rütmiliselt vibreerivad ja tantsitavad biidid. Air ja Daft Punk näiteks. Ise kutsub Egobomber oma loomingut «mõtestatud elektrooniliseks popmuusikaks». Miks mitte.

«Between Timesi» ei tasu suruda kuskile lahtrisse, pigem vabastab album oma kulminatsioonihetkil kuulaja raamidest või vähemalt laseb end nendes hästi tunda. Võib tantsida, võib unistada. Või unistades tantsida. Isiklikult jään huviga sümpaatsele «Between Timesile» järge ootama.

 

Egobomber

Between Times

(Laks Recordings)

****