Egobomberi suhe muusikaga sai alguse juba tema varajases lapsepõlves. Esimesed kokkupuuted muusikaga ajendasid teda õppima algselt metsasarve, seejärel trompetit. Heitlik tiineriiga sundis aga trompeti vahetama kitarri vastu ning käristama seda aastaid suitsustes pubides ja kõrtsudes eeskätt roki- ning bluusiradadel.

Eelmise kümnendi teisel poolel, mil kolmeduurilugude etapp tema elus ümber sai, tekkis Egobomberil sügavam huvi elektroonilise muusika vastu. Mees õppis põgusalt helidisaini, kuid põhitõed bittidel ja baitidel rajaneva heli esilemanamiseks selgusid siiski katse-eksituse alati tõhusat meetodit järgides.

Tänu sellele avanenud helilis-muusikalistest dimensioonidest on Egobomber ammutanud teemasid, mida võiks defineerida kui mõtestatum elektrooniline (popp)muusika. Egobomber ei järgi mingit kindlat stiili või zhanrit – ta ise peab oma loomingut pigem jutustusteks, mis peaksid kuulajas läitma fantaasiapildikesi kuulajast enesest.